UA-127104864-1
FAMILY / MOTHERHOOD

Toddler and a puppy!? HELP ME

By May 1, 2020 No Comments

“Millesse ma ennast nüüd sisse mässisin!?” on lause millega kirjeldaksin enda kolme viimast päeva. Mitte, et ma ei oleks teinud piisavalt eeltööd, uurinud ja lugenud kõiki võimalike asju koerte ja kutsikate kohta..lihtsalt mulle tundub, et nagu ka lastega on sama kutsikatega – selleks on võimatu valmistuda. Tähendab…võimatu on valmistuda väikese lapse ja kutsikaga kooseluks. Ma kirjutan seda postitust praegu tegelikult sellepärast, et ennast kuidagi tühjendada ja välja elada. Ma ei mäleta millal ma viimati nutsin aga eile oli mul kaks suurt nutuhoogu, mida pole väga väga ammu olnud..võib-olla kunagi lapsena. No ma ei mäletagi, ma ei ole suur nutja. Viimaste päevade jooksul aga olen tundnud enda õlul päris suurt pinget ja koormust.

// “What the heck just happened!?” would be a sentence that describes my last three days the best I think. Not that I didn’t do enough research on dogs, I just think it’s the same with puppies as with babies- you can’t really prepare for it. Or should I say, you can’t prepare for a life with a puppy and a baby. The reason I’m writing this at the moment is actually because I need to get all the overwhelming emotions out of me. I can’t remember the last time I cried but yesterday I was bursting into tears twice. Like I said I don’t know when was the last time this happened to me this intensely, probably when I was a kid..not sure, I am not really a crier type. The last few days though, I’ve felt a lot of pressure and stress.

Mu suurim hirm on, et ma ei suuda enda kutsikat normaalseks koeraks kasvatada. Meie kutsikal Tacol on mingid eriti intensiivsed energiahood kus ta jookseb mööda tuba, ainult näksab ja üleüldse närib kõike mis ette juhtub. Öeldakse, et esimesed nädalad kui kutsikas on kodus on kõige olulisemad just kasvatuses ja olenemata sellest, et kutsikale on omane kõiki neid asju teha, olen ma nii suurde stressi sattunud suurest hirmust, et äkki tuleb meie koerast see koer kes kõigile peale hüppab, kõiki näksab, mööblit närib ja haugub. Lapsega ma vähemalt tean enam vähem, et päris hullu ei kasvata üles aga koeraga ei tea..kui ikka ei suudeta õigel ajal kasvatada ja reegleid paika panna siis on jama majas. Endaarust mõtlen küll, et varun kannatust ja olen järjepidev ning küll saab hakkama aga no kui kutsikas ikka ainult närib ja muud ei teegi siis ka mina nagu muud ei teeks kui kogu aeg kutsuks teda korrale. Ja see on väga väsitav.

// My biggest fear is that I’m not capable of training my puppy to be a normal, well behaved dog. Our puppy Taco, has some very intense moments when he gets so full of energy, runs around the house like crazy and starts nipping on everyone. He also chews on literally everything, all the time. They say the first weeks at home with a puppy are the most important and you need to start training them immediately and despite the fact that it is normal for puppies to do all those things, I feel so stressed as I’m scared that what if my dog will become the dog that’s always chewing on furniture, jumping on people, biting and barking. With a kid, at least I know I won’t raise a total nutcase but with a dog, if you can’t teach him the rules at the right time, things can take a very wrong direction. I know I have to have a lot of patience and be consistent but if your puppy is constantly doing something wrong it means I am just constantly giving orders and saying “no”. And that’s very tiring.

No ja siis sellele lisaks on meil Sophia, kelle soov on terve päev ainult kappe tühjendada, asju loopida ja ustega paugutada. Kui koera puur saabus pidi Sophia näitama kuidas ta suudab seda paigast nihutada ja kui kõvasti selle uksega mängida oskab. Sophial on veel üks uus halb komme- lüüa. Lihtsalt lööb. Samuti ka toitu loopida. Toiduga mängimine üleüldse on üks asi, mis mind kõige enam endast välja ajab. Ma olen näinud vaeva, et valmistada toit ja sa lihtsalt loobid selle põrandale või topid käe taldrikusse ning plätserdad selle pudruks. Ja selle tulemuseks, et enamus söögi minema loopisid ei saanud sa ilmselt kõhtu täis ning nüüd magad poole lühema uinaku mis tähendab seda, et oled kogu ülejäänud päeva/õhtu pahur.

// And then there’s Sophia, who only wants to empty the drawers, throw everything and play with doors. When Taco’s playpen arrived, all Sophia wanted to do was to move the playpen around and play with it’s door as hard as she could. She also has a new bad thing she likes to do- hitting. She just hits you….and she throws food. One thing I can’t stand at all is playing with food. I’ve made this food for you and you throw it on the floor or put your hands in it to smash it. Then after you’ve thrown it all away, you’re going to sleep with a half empty stomach which means you’ll sleep a lot less than you’re supposed to, which means for the rest of the day you’ll be grumpy and fussy.

Vahepeal ei oska muud öelda kui apppi!! Kuhu ma sattunud olen 😀 Ainult, ja no tõesti AINULT käse ja keela hommikust õhtuni. Mikul on ka ikka igapäev kas mingeid tööasju või käike vaatamata hetkelisele eriolukorrale, mis tähendab seda, et olen vahetevahel ka üksi kodus Taco ja Sophiaga. Ka ilm on nii pekkis viimasel ajal olnud, ainult sajab ja kutsikaga peab ju peale magamist, peale söömist, peale mängimist, no peale igat tegevust kogu aeg väljas käima. Sophia meil veel ei kõnni, mis raskustab väljas käimist veel eriti. Süles ta ka ei püsi. Täna olin juba targem ja jätsin Sophia enda aedikusse, maja ukse lahti ja läksin õue.

// Sometimes all I’m thinking is just..dear lord, what is going on here!? All I’m doing, every day, all day long is giving orders and saying “no”. Despite the quarantine situation, Mikk still has to do some work stuff and run some errands which means I am spending quite a lot of time with the two of them. The weather has also been just so bad, it’s raining all the time and Taco needs to be taken out after waking up, after eating, after playing, well literally after every possible activity. Sophia doesn’t walk yet which makes it even harder for me to go out with them. She doesn’t like me holding her either (when we go outside). Today I already knew better, I just put Sophia to her playpen, went outside with Taco and left the front door open, thankfully she was fine those two minutes.

 

Oehhhh, võib-olla mu jutt kõlab eriti dramaatiliselt aga no lihtsalt raske on ja vahepeal jookseb juhe ikka eriti kokku. AGA armastan ma seda seltskonda ju kõige rohkem. Mitte miski ei ületa mu armastust Sophia vastu ja Taco on ka ju üks kõige nunnumaid kutsikaid üldse. Nii nagu ma Mikule ütlesin, proovin ma endale ka ikka aeg-ajalt meelde tuletada – ei tohi liiga tõsiselt võtta! Lõppkokkuvõttes toovad nad meile lõpmata suurtes kogustes armastust koju ning seda hullumajas elamist tuleb osata võtta huumoriga. Ühesõnaga…ei ole kõik kogu aeg ilus ja hästi, on hetki, mis on rasked ja panevad proovile. Meil kõigil tuleb seda ette aga õnneks on need vaid hetked ja ka need on mööduvad! Seda postitust kirjutades mõtlesin, et huvitav kas ma olen natukene saamatu või milles asi aga tegelikult olen päris kindel, et ma pole ainuke, kes avastab ennast samas olukorras, kodus koerte ja väikeste lastega veidi hulluks minemas. On keegi sarnases olukorras olnud? Kuidas te toime tulite, sooviksin kindlasti häid nippe! Ja enne kui mulle soovitusi jagate koerte koolist, siis ütlen, et kindlasti on mul plaanis koertekool ja tean, et see rahustab mind ka maha ja paneb ennast kindlamalt koera kasvatuses tundma 🙂 

// Oh well, I might sound very dramatic but the truth is, it’s not easy! at all..BUT I love my little family so much! Nothing could ever beat my love for Sophia and Taco is obviously one of the cutest puppies ever! Like I told Mikk the other day – we can’t take it too seriously. In the end, they bring crazy amounts of love to our home and we just have to learn to see some humor in the fact that we’re living in a total madhouse lol! So, not everything is always pretty and nice, there are moments that are tough and really test our limits. We all have those moments but thankfully they’re moments..and they pass too! Writing this post I was wondering if I’m the only one who feels totally helpless in this situation but thinking again, I’m sure there are other moms at home with kids and dogs, having days they feel like they’re about to go crazy. Have you been in this situation? I would really appreciate some tips on how to handle this situation! And before you’ll start recommending me dog schools, I’m already looking into it and I’m sure they’ll make me more confident in raising our little pup 🙂

– xx, ByRaahel

ByRaahel

Author ByRaahel

More posts by ByRaahel

Leave a Reply