UA-127104864-1
PREGNANCY

40 WEEKS- THOUGHTS AND FEARS PRIOR TO LABOR

By January 25, 2019 2 Comments

01.25.2019. Kuupäev mida ma viimased 9 kuud kõige enam lausunud ning oodanud olen. Kakskümmend viis jaanuar kaks tuhat üheksateist. Tundub lausa uskumatu, et see päev on käes. Ühest küljest on see aeg justkui terve igaviku kestnud, nagu elu enne rasedaks jäämist ei olekski eksisteerinud. Teisest küljest jällegi tundub nagu oli see eile, kui endale rasedustesti ostma läksin…

Täna hommikul ärkasin üles, saatsin Miku tööle, jäin voodisse lebama ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Paar viimast päeva on minu jaoks olnud täielikud Ameerika mäed. Kolmapäeva õhtul, ehk siis kaks päeva tagasi, kella üheteistkümne ajal algasid mul tuhud. Üsna kiiresti hakkasid need käima regulaarselt iga viie minuti tagant ning nende jälgimiseks kasutasin ma app’i, mis ütles korduvalt, et võta kotid ja hakka haiglasse minema. Mikk selle peale tõusis püsti, pakkis veel viimased asjad, läks välja ja hakkas autot puhastama, mina aga ei osanud midagi teha. Esiteks tundus mulle see kuupäev nii veider kuidagi, ma ei olnud üldse valmis, et sellel päeval midagi toimuma võiks hakata ning teiseks teadsin, et minu arst ei ole tol päeval tööl, mis mulle ka üldse ei meeldinud.

Minu ettekujutus või arusaam sünnitegevuse algusest on alati olnud selline, et mul kas tulevad veed ära või hakkavad väga valusad valud nii, et ma ei jõua millelegi mõelda ja tuleb kohe haiglasse tormata. Minu tuhud aga ei olnud üldse nii valusad ja jõudsin isegi liiga palju mõelda. Ma käisin duši all ja pakkisin asju, olles täiesti segaduses ja justkui keeldumas kusagile kodust minema. Olin parasjagu vannitoas, kui mul tuli järsku selline hirm. Hirm mitte sünnituse ees vaid hirm lapse ning lapsevanemaks saamise ees. Ma hakkasin värisema nii, et hambad lausa laksusid, justkui lõdiseks. See oli hetk, kus ma ei tundnud ennast ära. Ma poleks kunagi arvanud, et ma nii reageerin, sest ma ei taha ju midagi rohkem kui enda tütart oma käte vahel hoida, kuid tunnistan üles, et olin sel hetkel kõige rohkem hämmingus ning ehmunud just nimelt sellest mõttest.

Ma helistasin haiglasse ja kuna mu tuhud ei olnud nii valusad siis ütles arst, et võin kas proovida veel magada või siis kohe kontrolli minna. Ma otsustasin magada ja kella 3 paiku me ka magama jäime. kell 7 hommikul ärkasin üles, olukord oli sama, kerged tuhud iga natukese aja tagant, kuid mitte enam regulaarsed ning kui üles ärkasin ja ringi liikuma hakkasin kadusid ka need ajapikku ära. Ja siin ma nüüd olen, kaks päeva hiljem, 40 nädalat rase ning midagi toimumas ei ole.

// 01/25/2019. The date I’ve been saying out loud and waiting for the most for the past 9 months. January twenty-fifth two thousand nineteen. I can’t believe it’s finally here. It feels like it’s been forever, almost like life before pregnancy never even existed. Although on the other hand it seems like it was yesterday when I bought the pregnancy test…

Today I woke up, sent Mikk to work, went back to bed and all of a sudden started to cry. It’s like I’ve been on a roller coaster for the past two days. Wednesday night around 11 o’clock I started having some contractions. I was using an app to track them and pretty soon they became regular, 5 minutes apart, and I kept getting notifications telling us to get our bags and go to the hospital. Mikk got up, went outside to clean the car but I on the other hand had no idea what to do. First of all this date seemed so random to me that I wasn’t prepared at all for things to start happening. I also knew that my doctor wasn’t working on that day, so I didn’t like this fact either.

In my head the beginning of labor has always looked like this- either my water breaks or I get super painful contractions and I have no time to think but to run to the hospital. Well, my contractions weren’t that painful at all and I had way too much time to think. I took a shower and packed some bags while being so confused, almost like I didn’t agree to leave home. I was in the bathroom, packing some stuff and all of a sudden I felt so much fear. My body started shivering, and it felt like even my teeth were chattering, I got so scared. Not scared of labor but of having a baby and becoming a parent. In this moment I couldn’t recognize myself cause there’s nothing I want more than holding my baby girl in my arms, but at this point I have to admit, this is what I was afraid of.

I called the doctor and since my contractions weren’t that painful, she let me decide either I want to go and get checked or try to get some sleep. I decided to try to sleep and so we went back to bed around 3am. I woke up at 7am and still had some contractions every once in a while, but not regular, and once I got up and started moving around they disappeared. So here I am, two days later, 40 weeks pregnant and nothing is happening.

Täna hommikul olen ma jõudnud vaadata kusagil 3-4 videot sünnituslugudest ning praeguseks hetkeks olen ma rohkem hirmul kui kunagi varem justnimelt sünnitusest. Kõik 9 kuud olen ma proovinud eemale hoida igasugustest sünnituslugudest ning videotest puhtalt sellepärast, et mitte endas hirmu kasvatada. Isegi kui nende vaatamine peaks olema kasulik siis sünnitus on igati naturaalne sündmus, mida meie väga kontrollida ei saa ja kõigil kulgeb see protsess täiesti erinevalt. On huvitav kuulda teiste kogemusi, kuid sa kunagi ei tea kuidas sinu keha sellele reageerib ning olen aru saanud, et selleks otseselt valmistuda on üsna võimatu. Kui kaks päeva tagasi olin ma hirmunud mõttest, et astume varsti oma kodu uksest sisse pisikese inimesega siis tänaseks olen ma hirmunud just nimelt sünnitusest endast.

Mida ma proovin endale meelde tuletada on see, et ükski laps ei ole sündimata jäänud ega ükski naine rasedaks jäänud. Kõik on sellega hakkama saanud, siis pean mina ka saama. Lisaks sellele arvan, et lapse sünd on üks õnnelikemaid hetki elus ning laps peaks sündima positiivsesse õhkkonda. Ma tean, et see saab olema karm, valus ja raske, aga kui ma vähegi suudan siis teen kõik selleks, et suunata enda mõtted sellele kui väga ma seda hetke oodanud olen ning kui ilus sündmus see tegelikult on.

Vaatamata enda hirmudele tahaksin ma ennekõike ikkagi kogu selle asjaga juba ühele poole saada 😀 Seega lähengi nüüd enda palli peale harjutusi tegema ning ananassi sööma 😉 Vahepeal võite minuga jagada, mis oli see, mis aitas teil  sünnituse protsessis rahulikuks jääda?!

// I’ve been watching about 3-4 videos of women telling their birth stories today and all of a sudden I’m more scared of labor than ever. I’ve been trying to avoid reading too much or watching videos of child birth, because I know it only makes me more afraid. Even if it can be helpful, I believe child birth is something so natural and something we can’t control. It’s interesting and I love to hear different experiences but in the end of the day, we all end up having our own stories cause we never know how our bodies will respond to it, and no matter how much we want to, we can’t really prepare ourselves for it. If two days ago I was afraid of the thought of having another little human being under the same roof with us, then today I’m scared of labor and delivery itself.

I’m trying to remind myself that no baby has ever been left to the womb and no woman has stayed pregnant forever. Everyone has been able to do it and so can I. I also think child birth is one of the happiest moments of our lives and babies should be born to a positive environment. I know it’s going to be tough and painful but I’ll do anything to try to remind myself how much I’ve been waiting for this moment and how beautiful it really is.

Regardless of my fears, I would really like to get over with it already 😀 So now I’m gonna go, bounce on my ball and eat some pineapple 😉 I would love to know what helped you to stay calm during the labor?!

– xx, ByRaahel

ByRaahel

Author ByRaahel

More posts by ByRaahel

Join the discussion 2 Comments

Leave a Reply