UA-127104864-1
PREGNANCY

FIRST TRIMESTER

By January 2, 2019 No Comments

Selleks hetkeks kui rasedustesti tulemus on positiivne on tavaliselt rasedusnädalaid 4-5 ja nii oli ka minul. Kui esimene pool päeva peale testi tegemist tohututes emotsiooni tulvangutes veedetud sai tekkis aga küsimus, et mis edasi? Uurisin nii palju välja, et tuleb kohe rasedatele mõeldud vitamiine võtma hakata ning arstile aeg panna. Mäletan kuidas oleksin tahtnud kohe sel samal hetkel arstile minna, et saaks mingitki kinnitust, kaks triipu tundus kuidagi väheusutav 😀 Aga vastuvõtule enne 8. nädalat ei võeta. Võin julgelt väita, et vot need 3-4 nädalat kui ma enda esimest visiiti ootasin, olid mu elu kõige pikemad nädalad! Esimest korda rase, nii elevil, küll aga täielikus teadmatuses mis edasi saama hakkab.

// By the time the pregnancy test is positive you’ll probably be around 4-5 weeks pregnant and so was I. After all the celebrating and excitement I wondered, what next? I opened google and found out I need to start taking prenatal vitamins and book a doctor’s appointment. I remember how I would’ve wanted to see the doctor the same day, just to get some reassurance, I guess the test didn’t seem trustworthy enough 😀 But as it turned out, they won’t see you before week 8. I’m telling you, waiting for that first appointment, those 3-4 weeks were the longest weeks of my life! First time pregnant, so excited yet so clueless.

Minu esimesed rasedustunnused hakkasid ilmnema 6. nädala paiku. Rinnad! No nii valusad, appi! Väsimus, kohutav väsimus, tegin iga päev kusagil kahetunniseid uinakuid. Hommikused kaisutused ununesid kiirelt, sest nii kui Mikk käed ümber pani läks mul süda pahaks ja tuli vannituppa joosta. Ja nii iga hommik. Justkui kellavärk, päeva alustuseks käisin ennast tühejendamas veidi. Süüa oli raske, kuid sööma pidi, ainult söömine leevendas iiveldust. Aga et leida see toiduaine mis iiveldama ei ajaks, vot see oli keeruline ja iga päev oli selleks erinev asi. Üsna kohe tõmbasin ma endale ka igasuguseid äppe, lugesin erinevaid artikleid ja rääkisin kusagil viis korda päevas sõbrannaga, kes ise äsja lapse oli saanud. Hakkasin ka kohe unistama ja enda peas nii meie tulevast last kui ka pereelu ette kujutama.

Kõige raskem esimese trimestri juures oligi ennekõike see, et midagi ei saa ju kellelegi öelda. Endal on terve elu pahupidi pööratud ning mitte ühtegi muud mõtet peale beebiteemade enam peas ei ole aga kõigi teiste ees pead ikka tegema näo nagu midagi poleks juhtunud. Kõhtu veel ei ole, keegi peale sinu ei tea, et sa last ootad ja endal rõõmustada ka väga ei lase sest enne 12. nädalat on kõik veel väga habras ja õnnetused tihedad juhtuma. Puhas mõte sellest, et midagi võiks valesti minna tundus nii kohutav, et mäletan kuidas me ikka väga kaine mõistusega kogu seda asja võtsime nendel esimestel nädalatel. Ega ei aita kaasa ka igasuguste foorumite lugemine, kus enamasti jagatakse just negatiivseid lugusid ja ükshetk tunduski justkui iga kolmas rasedus katkeks.

// I started noticing some first symptoms around week 6. Breasts! Auch, so sore! Extreme exhaustion, I think I was taking 2 hour naps every day. And no more morning cuddles, the moment Mikk put his arms around me I had to run to the bathroom. Yes..I was throwing up basically every single morning. It was difficult but necessary to eat cause empty stomach was a number one trigger for queasiness. But to find something that doesn’t make you nauseous, well that was hard and everyday it was a different thing. I started off downloading different apps, read a lot of articles and talked to one of my girlfriends who just recently had had her baby about 5 times a day. And of course I began to dream about how my baby and our family life will look like.

The most difficult part about first trimester was the fact that I couldn’t say anything to anyone. You’re whole life has just been turned upside down and the only thoughts on your mind are baby-related but for your friends you need to look like nothing has happened. There’s no belly yet, you’re the only one who knows your expecting and you can’t get super excited either cause before the 12 week mark everything is still very fragile and anything could happen. The thought of something going wrong was so awful that we really took it super easy those first weeks, trying not to get too excited. Reading the forums that mostly have negative stories in it wasn’t very helpful either, at one point it seemed like every 3rd pregnancy ends with a miscarriage.

Võttes kokku minu esimest trimestrit siis kõige eredamalt jäid mulle meelde mu hommikused oksendamised ja üleüldine iiveldus kogu päeva vältel, väsimus ja tundlikud rinnad. Kõige hullem oli see, et sellel ajal oli väljas nii kohutavalt palav, et ma enamus aega istusin kodus konditsioneer põhjas ja mõtlesin, et kuidas küll selle pisikese kirsi suuruse beebi kõhus kasvatamine nii raske ja väsitav saab olla.

Kuidas möödus sinu esimene trimester? Kas lihtsasti ja ilma eriliste sümptomiteta või kannatasid samamoodi nagu mina? 😀 Ühte pean ma ütlema, ma kadestan neid naisi kellel rasedus kõigest lisasära ja paksemate juuste saamisega piirdub. Siinkohal aga lohutab mind see, et iga rasedus pidavat erinev olema, seega jään lootma, et teine tuleb teistsugune 🙂

// What I remember most about my first trimester is definitely the morning sickness (that was more like an all-day sickness), tiredness, bloating and sore boobs. The fact that it was so unbearably hot outside at this time of the year, made it all even more worse. I remember sitting home with an AC, wondering how on earth is creating a cherry size baby so hard and exhausting.

How was your first trimester? Easy and without any major symptoms or was it as bad as mine? 😀 I must say, I envy women who only gain extra glow and healthy hair with their pregnancies. But since they say that every pregnancy is different, I’m staying positive and hoping the next one will be different than the first one 🙂

xx, – ByRaahel

ByRaahel

Author ByRaahel

More posts by ByRaahel

Leave a Reply